Üks tool läks katki. Ilmselgelt samasugust ei ole enam. Leidsin siis üsna sarnased. Lähen poodi. Ilusad, aga väga rasked. Pole lugu. Laomees aitab kasti autosse tõsta. Mees tuleb vastu ja veab liftini. Avan kasti. Ja. Need on vaja KOKKU PANNA. Ehk siis. Selleks et naine saaks istuda on vaja tööriistadega meest.
Avad lehe- ja seal raporteeritakse vapralt -Me oleme nii rohelised, jätkusuutlikud. Saime alguse siis ja siis. Omanikud need ja need. Omame sertifikaate x, y, z..
aga!! Aga??? millega te tegelete? Ostate? Müüte? Vahendate? Pakute teenust??
Otsi tikutulega.
Ja no seda, et kontaktid pole avalikud, seda ei pea isegi vist mainima.
Sellega meenub, et peaks enda lehe ka üle vaatama.
Et ma hiljem üles leiaks. Supertsitaat Kersti Kaljulaidilt
... "keegi" ja "mõni" on väga halvad koduabilised. Nad ei tee sinu eest asju ära. Meie ei ütle kunagi, et " keegi" peaks. Meie teeme.
Pikki aastaid saan liftis kokku poisi ja tema vanaemaga. Puudega poiss elab oma vanavanemate juures ja hommikul saadetakse ta koolibussile. Kogu tegevus on rutiin.
Poiss tuleb lifti, ütleb. tädi? Jah, see on tädi, ta läheb õue, kinnitab vanaema.
Jõuame alla- "Esi korrus". ütleb poiss. Jah, esimene korrus, ütleb vanaema.
Nad jäävad alati ootama, kuniks uksed sulguvad.
Kinni?, kinnitab poiss. Vanaema nõustub.
Varasemalt oli see kurb. Ma mõtlesin pidevalt, et mis saab, kui ta ühel päeval on täiskasvanu ja vanavanemaid enam pole. Täna on poiss vanaema pikkune. Ning on tekkinud uus rutiin. Liftis üritab ta vanaema suudelda ja kõvasti kallistada ning nõuab sülle.
Kui sa pole veel näinud, siis soovitus soomlaste " Konflikt". Kui norrakate " Okupatsioon" oli utoopia- EL palus venelastel rünnata. Siis soomlaste oma on supernäide hübriidrünnakust. Tegelik ründaja jääbki lõpuni segaseks.
Ma olin natuke üllatunud, kui selgus, et tehtud 2024. Ameeriklaste käitumine on copy/paste Trump ja Nato sõnad oleks kui praegustest pressiteadetest välja kirjutatud.
Kui kritiseerida, siis Soome pole Hollywood. Ameerikas istub valitsus sellistes filmides ühes ruumis koos. Soomes president lihtsalt kogu aeg kõnnib mööda koridore ja juhtkonna suhtlust praktiliselt ei toimugi.
Väga reaalsed olukorrad. Pani mõtlema, et vähemalt relva- ja esmaabi koolituste teadmisi peaks uuendama.
Postituse kommentaarid panid mind tundma läbikukkujana, luuserina. Kui õiglasemate töötingimuste saamine ja enesekehtestamine on ju ometi imelihtne. Siis mina ei oska. Ei suuda. Ei saa hakkama.
Teoorias olen ma tugev: läbinud hulga läbirääkimiskoolitusi, lugenud sadu abiraamatuid, mulle on pea pool elu makstud palka rääkimisoskuse eest. Aga, näe ei õnnestu. Mulle tuleb meelde, noorena kui igasugu suhtemudru oli oluline, siis üritasin pereliikmetega nn õpiku järgi suhelda. Teate küll: ajastus, minasõnumid, ühisosa, kasu.. blablabla. Hiljemalt teisel minutil ajas see hüsteeriliselt naerma. (Mis samas oli hea, kuna võttis olukorralt pinge ja pidulikkuse). Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine.
Jõhkralt kaua võtsin hoogu, ilmselt sai peamiseks see, et ibumetiin ei võta enam valusid ära. Ja hopsti, sain aja kohe nn järgmiseks nädalaks. Kohapeal sain aru, et ma ikka ei oska arsti juures käia.
Hästi sümpaatne terapeut oli, kuulas, küsis. Ma kohe nägin, kuidas ta aju liikus, et mulle mingitki diagnoosi välja mõelda. Sest kõik, mis ta suutis välja mõelda ja vana röntgenpildi pealt näha, sai välistatud. Mul pole endiselt mitte midagi viga.
Aga see, et ei oska arsti juures käituda. Sain aru, et mul oleks tegelikult vaja nn üldarsti, kes ei vaataks erinevaid osakesi, vaid tervikut minust. Omamata mingitki haridust ses vallas, tundub mulle, et kui ma lähen puusavaluga ja jõuan jutuga et ka jalad ja pea ja süda ja nina ja silmad ja hambad ja kõrvad ja kurk ...
aga las see teema praegu jääb.
Ma tahtsin kirjutada hoopis lõhnadest. Hoolimata oma kroonilisest nohust olen ma lõhnafriik. Minu piinamiseks piisab fašistidel ja venelastel vaid paha lõhna mulle lasta.
Ma ei saa öelda, et ma just iga päev juurdleks teemal, kas mul on meestega võrdsed võimalused või mitte. Aga lugedes, mõistad. Et ei pane enam tähelegi, sest sellest on saanud normaalsus- et paljud tooted ei sobi naistele, et valu on naise elu normaalsus jne. See raamat ei ole feminismiõpik, vaid pigem faktid, näited, numbrid. Paljusid olin varem kuulnud (avaldatud 2019), aga niimoodi järjest, on see ikkagi masendav. Heameel oli äratundmine, et vähemalt meie sotsidest on keegi seda raamatut lugenud. Mõned maailmanäited linnaruumist üritati ka Tallinnas eelmise valitsuse ajal ellu viia.
Aga alustame algusest. Caroline küsib: miks naise vaade läbi naise sõnade vajab raamistust: feminism. Ja seda nimetatakse Ideoloogiaks. Mees ja tema vaade on vaikimisi. On norm.
Need inimesed lennukis olid inimesed. See tähendab. Mehed.
Lõputud näited läbi ajaloo, kuidas me tahame parandada naisi. Muuta nad meestele sarnasemaks.
Kaasates naiste ( ja teiste vähemuste) huvid (nt erinevad võrdõiguslikkuse poliitikad) me diskrimineerime ( keda?) . Kuid jättes need kõrvale, mitte, sest naiste kõrvalejätmine on norm, mitte kõrvalekalle.
