T. Spector Dieedimüüdid

See on nüüd filosoofia ja arusaamise, et kuidas meie kõhus elavad bakterid ja laiemalt kogu mikobioota koos geenidega meie toitumist (ja ka muud elu) mõjutab sarjas, minu jaoks kolmas raamat, 

Mind hakkas huvitama, milline on nende raamatute ilmumise kronoloogiline järjekord ja sain niimoodi.

2004 aastal loetakse valdkonna pioneeriks Jeff Gordonit
G. Enders Võluv soolestik 2014
Tim Spector The Diet Myth 2015
S.J. Guyenet The Hungry Brain 2016

Siia ritta paneksin ka  Mireille Guiliano Prantslannad ei lähe paksuks
mis on küll oma olemuselt kogemuslugu- kuid täpselt sama elufilosoofiaga.

Ühesõnaga. Ma olen neid nüüd lugenud pisut vales järjekorras ja seetõttu ei lisanud Timi raamat midagi uut, pigem kinnistas ning kinnitas.  
(Ma hakkasin siia otsa lugema Timi 2022 aastal kirjutatud raamatut, puhtalt huvist, et kas  ja mida vahepealse 10 aastaga on midagi veel juurde avastatud või leitud. Eks ma siis vajadusel täiendan.)

Montenegro reis 4 aastat hiljem

Avastasin,  et meie reiside arengujoon on olnud selline. Kõigepealt olid  (pere) autoreisid,  a la road trips. Seejärel tuli AI etapp.  Siis lendas pendel teise äärmusesse- kõik orgunnida ise. Sinna perioodi jäid ka sooloreisid.  Ja nüüd oleme paar viimast võtnud lennu ja majutuse.  Igal reisimisviisil on oma plussid ja miinused. 
Seda ma tean, et mulle meeldib rohkem kohalolek, kui teelolek.
Ja hotell istub mulle paremini kui apartment (v a, koos Piretiga, kes vabatahtlikult tahab hommikusööki teha :) :)) sest ma lihtsalt ei viitsi tegeleda kogu olmega, mis korteriga paratamatult kaasneb.
Aga jah,  kõik põnevad ideed maanduvad lõpuks ikkagi raha, aja ja (otse)lennuvõimaluste kompromissiks. 

Seekord ostsime Reisidiilidest. Btw kui huvitab,  siis Reisidiilid teevad koostööd R toursi ja JoinUp iga,  millised omakorda võtavad vastu venemaa turiste.  Noh,  Hispaania,  Prantsusmaa,  Itaalia ja Kreeka võtavad ka.
See ongi keeruline teema.  Ajad kahe sümpaatse prouaga juttu. Üks neist on arsti loal tulnud reisima kahe keemiaravi vahel, tunned talle kaasa ja loodad paranemist ...  ja siis tuleb välja,  et nad on Moskvast. Sõitnud siia  Kuveidi kaudu,  naeravad - kui tobe, ei tea,  miks peaks sellise ringi tegema. 

Ja päev hiljem jagab üks mees õhtusöögilauas kõikidele veini.  Tema naisel Ninal on sünnipäev. Nad on pensionärid Kiievist.  Toosti öeldes viitab ta Montenegro mehele- teie ju teate, mis on sõda.  Too noogutab... Pärast räägime Nina ja Mihhailiga pikalt.  Leiame ühisosa natsionalistide ja fašistide ühises klubis.., aga.. Nutta tahaks. See, mida nad räägivad on nii masendav ja kurb. Hukkunud sugulased, Butša, Krimm. Mujale elama suundunud inimesed. Ja mis saab pärast- kõik need varemed, purustatud infrastruktuur.

Aga Reisidiilid veel.  Tallinna lennujaamas selgus, Et meie nimesid pole kirjas... 45min ootamist,  saime korda. 

Kurvad mõtted

Kes on need "meie", kes  peaks  vene sõjalennukeid alla tulistama

Epp, nüüd sa võiksid küll teha postituse,  kuidas  seestpoolt paistab.  

Mu  sotsmeedia algoritm on lootusrikas-Ameerika ikkagi ärkab ja hakkab vastu. Huvitav on muidugi vaadata,  kuidas demokraatia muutub diktatuuriks.  Nagu ajalooõpik.  Kõik küsimused saavad vastatud. Aga masendav. 

Euroopat see muidugi enam ei päästa.  Meil pole kellelegi loota peale iseenda. ( sotsmeediast: ilmselgelt,  kui sa pead keskenduma väga olulisele Nepaali ja Colombia konfliktile ja ei tea,  mis on Eesti,  siis tõmbadki väed Euroopast välja)

Michal nimetas Astridit sõjakaks,  mina olen ka.  See rahvas saab aru ainult jõust. ( mulle meeldis sotsmeedia kild: me oleme ju laulurahvas,  esitasime noodi..)

Mõtlen,  et mis tundega tajub ukrainlane enda kõrval päevitavat vene kampa.. ukrainlased on ikka üllatavalt kannatlikud. 

Ma arvasin 2022 et viimased reisid. Tegelikult läheb elu edasi.  Ka sõja ja okupatsiooni ajal.  Kui sa just surma ei saa 

Tviit 14

Huvitav,  mis rahvuste baasil on kirjutatud ja uuritud organisatsiooni käitumine ja masside psühholoogiat. Väike paat. Kapten: palun jaotage raskus ühtlaselt ja minge osa istuma paremale küljele.  Kõik (idanaabrid) tõusevad ja lähevad paremale.  Istuma vasakule jääb ainult üks. Minu mees. 

Ma tahaks kirjutada ühel teemal, mis häirib mind kogu maailma randades. Seal hulgas ka Eestis. Sidemed. Ma kasvasin ajal, kui ema pistis pihku raamatu Braithwaite Armastatud õpetajale ja eluks ajaks jäi meelde, et kasutatud hügieeenitarvik pakitakse kokku ja pannakse prügikasti. Ma ei tea, on see nüüd " kõik on tavaline"- suvaline pereseriaal näitab ausaid seksistseene, kasvatamatus või mis. Aga minu vanakooli kasvatus ei saa aru, miks ja kuidas sa poetad kasutatud tarvikud lihtsalt riietevahetuskabiini nurka.

Ok,  kui häbeneda pole midagi,  siis  noored inimesed peaksid olema piisavalt rohelised.  Vaadaku seda kui prügi. Palun ära viska prügi maha.

Naljakaid asju teeme elus. Kui mõelda,  siis mu puhkus algas nii: 4 naist kell 1 öösel inimtühjas Haapsalus paduvihmas viskamas pinksipalle veetopsi. 

Ok,  me tegime ka muud.  Lasime õhupüssist ja andsime esmaabi. See ei ole militaarvõistlus ja järgmisel aastal olete kõik oodatud..

Üks päev puhkuseni

Ma panin meelega sellise pealkirja, et välja vabandada oma nutust olekut. Üritan midagi positiivset ka vahele pista. Eks näis.

Ma olen väsinud. Ja käsi valutab ( ja lisaks ka puus ja jalg jne). 

kui ma oleksin usklik, siis usuksin, et see on mulle saadetud katsumus ja õppetund. Minu jaoks on oluline omada kontrolli, aga nüüd see tunne, et oled pisike suleke tormis ja mitte midagi teha ei saa.. hmm. Ütleme siis, et see on väljakutse. Raske.

Töö näiteks. See mis praegu toimub on.. õudne. See arusaamine, kuidas sa ei saa mitte midagi teha ega muuta. Optimistlik mina viskaks nalja, et varu popcorni jne, aga mu praegune mina lihtsalt ahastab. Ja mitte personaalselt, et mis minust saab. Mingil põhjusel tajub mu aju kogu seda globaalset ahelat ja maailma täielikku muutumist. Uus maailm on kahtlemata huvitav, ja olles elanud NLs, siis kas saab tulla midagi veel hullemat? Aga ikkagi ei taha, tahaks rahu maailmas. Valgustatud demokraatlikke juhte.

Kuna ameerikasse ei saa enam eksportida, siis on Euroopa kaupa täis. Seda võimendab ostujõu langus, sest kõrged hinnad. Ja need ei ole ainult Eestis! Valmistoote hind kisub praegu alla 3 euro ja tooraine eest maksame endiselt ligi 5. Ilma valdkonda teadmatagi saad ju aru, et see pole jätkusuutlik.
Lisa siia seakatk ning reaalsus, et meie liha isevarustatus, mis oli siiani ca 70% langeb nüüd u 30%ni. Ja.. 
ma tahaksin ära kägistada kõik need, kes tulevad rääkima sellest, et toidujulgeolek on mingi tööstuste poolt välja mõeldud pseudoteema. Mäletad, et me lootsime kunagi oma julgeoleku osas ameerikale ja natole?  Kas sa kujutad ette elu, kui ühel hetkel pole enam süüa? Ja nagu näitas koroona, siis kriitilisel hetkel on kõik meie naabrid küüned enda poole. Nii lihtsalt oli.

Mina ja poliitik

Minust on nüüd saanud see veider keskeas naine,  kes käib vingumas. Või kui kasutada mitte pisendavat väljendusviisi, siis  poliitikutega vestlemas. Ideaalses maailmas peaks ju olema nii.  Me kõik teeme oma tööd ja ma annan enda nimel õiguse teha otsuseid kellelegi.